Viimased 8 kuud pole jätnud mõjutamata ka tööturul toimuvat. Kuna töötuse kasv on olnud  märkimisväärne ning ettevõtete värbamisplaanid enamasti ettevaatlikud, siis on esmakordselt üle pika aja tööle kandideerijate arv tavatult suur. Olukord, kus tööandjatel on lõpuks ometi  värbamisel rohkem valikut ja võimalus natuke kergemalt hingata, võib tekitada lootuse, et juhiistmel ei istu enam kandidaat, vaid tööandja. Ning kaasa tuua arvamuse, et enam pole ka vaja sedavõrd palju pingutada selle nimel, milline mulje kandidaadile organisatsioonist või värbamisprotsessist jääb.  

Muutlikud ajad on kõike muud kui mugavad. Kõige suurem raputus tabab meie igapäevast elukorraldust ning kõike seda, mida peame tavapäraseks ja normaalseks nii üksikindiviidi tasandil kui ka ärimaailmas. Ühtäkki leiame end olukorrast, kus tuleb kiiresti otsustada ning tegutseda. Tegutseda teisiti, samas teadmata, milline suund on õige või milline tegevus tulemuslik.

Paar kuud on lühike aeg, kuid ometi on see meie kõigi elu oluliselt mõjutanud.
Ka tööelu! Värbamine on hetkel kaotanud oma aktuaalsuse ning ettevõtted koondamas või siis otsimas alternatiivseid võimalusi, et säilitada oma suure vaevaga värvatud töötajad, aga jääda samas ka ise ellu. See ei ole sugugi lihtne väljakutse, kuid seda tänuväärsem on, et leidub ettevõtteid ja organisatsioone, kelle jaoks töötajate koondamine ei ole esimene valik kriisist väljumisel. Või kes raskeid otsuseid tehes näitavad hoolivust inimeste suunal, keda see olukord puudutab.